Mis on komplekssed süsteemid ja miks on need olulised? Kõige lühemalt öelduna on kompleksne süsteem kogum erinevatest üksustest, mis on omavahel seotud ning kohanevad ümbritsevate tingimustega.

Näiteks on suvaline tööstusharu komplekssne süsteem, koosnedes erinevatest üksustest (tarnijad, tootjad, kliendid, valitsused), mis on kõik sõltuvad teineteise käitumisest ning kohanevad vastavalt tingimuste muutusele. Sarnaselt on komplekssed ka finantsturud, poliitilised süsteemid, meie aju, suuremad ettevõtted jne.

Meeldigu või mitte, me elame komplekssete süsteemide ajastul! Kunagi varem pole ettevõtted, inimesed, riigid (nimeta ainult) olnud omavahel nii seotud ega ka sunnitud nii kiiresti muutustega kohanema.

Kuid milleks kogu see kära!? Huvitavaks ja oluliseks muutub asi siis, kui hakkame vaatama komplekssete süsteemide omadusi. Esiteks erinevad süsteemi üksikute elementide (mikrotasandi) omadused süsteemi kui terviku (makrotasand) omadustest. Võtame näiteks inimese aju, mis koosneb omavahel seotud närvirakkudest. Üksik närvirakk ei ole midagi keerulist ning suudab sisuliselt teha vaid paari erinevat tehet (võtta infot vastu ja seda edastada). Kui need rakud aga süsteemiks kokku ühendada, tekib midagi nii müstilist nagu meie teadvus. Sarnaselt on ka teised komplekssed süsteemid võimelised tekitama ootamatuid mustreid. Seejuures tekivad uued omadused iseeneslikult, ilma igasuguse keskse kontrollita (võite kutsuda seda jumala karvaseks käeks või universumi võluks).

Komplekssete süsteemide teiseks omaduseks on robustsus või elastsus (kuidas soovite nimetada), mis seisneb asjaolus, et süsteem ei lakka töötamast, kui mingi üksus sellest välja kukub. Vähegi suurem ettevõte on kompleksse süsteem: kui mõni töötaja lahkub, jätkab ettevõte sellele vaatamata samas suunas edasi tiksumist. Teen siinkohal ühe olulise pausi ja rõhutan, et komplekssus ei ole sama mis keerukus. Šveitsi kell on küll väga keerukas, kuid see pole kompleksne. Osad on küll seotud, kuid need ei kohane ajas. Samuti ei ole kell kui süsteem elastne: kui üks jupp kukub välja, siis kell enam ei tööta.

Siit loogilise jätkuna tuleb aga öelda, et komplekssetes süsteemides tekivad aeg-ajalt nn suured sündmused ja faasimuutused. Teisisõnu võib väärtpaberiturg pikalt tõusta, hoolimata väikestest või keskmistest probleemidest, mis igal kuul ilmnevad. Samas kui toimub midagi, mis elastsuse piiri ületab, võib turg langeda poole aastaga ka 50%. Võite piltlikult kujutada ette kaussi, milles on üks pall. Kui me lükkame palli kergelt ühes või teises suunas, saab ta küll impulsi, kuid lõpetab ikka oma algses asukohas kausi keskel. Teatud jõupiiri ületamisel veereb pall aga üle ääre hoopis teise kohta. Või kui tahate näidet ärilisest kontekstist, siis võtame turunduse: ettevõte võib kulutada igal nädalal aegade lõpuni 10 eurot turundusele, kuid selle mõju on null. Turundus on efektiivne vaid juhul, kui on võimekus kindlas ajavahemikus kulutada piisavalt suur hulk raha, et reklaam inimeste teadvusesse jõuaks.

kaussjapall

Ja siit jõuame selleni, et komplekssete süsteemide poolt tekitatud nähtused (makrotasandi uute omaduste teke, elastsus, faasimuutused) ei vasta normaaljaotusele ega ole ka lineaarsed. Lisaks sellele, kuna süsteemi üksused kohanevad pidevalt, siis eilne toimiv taktika ei toimi enam täna ja tänane taktika ei toimi enam homme.

Kas näete juba vastuolu süsteemi omaduste ja meie käitumise vahel? Enamus mudeleid, mida me süsteemi mõistmiseks või prognoosimiseks kasutame on lineaarsed. Kui olete mõelnud, miks majandusprognoosid alati valed on, siis siin vaatab põhjus teile otse vastu. Veelgi vähem arvestame me aga vajadusega kohaneda (mudelitest rääkimata). Nii näiteks ütleme sageli poliitiku kohta, kes ajab järjekindlalt üht ja sama juttu, et tegemist on põhimõttekindla tegelasega, samas kui tegelikkuses peaksime edasi liikumiseks ideid pidevalt muutma. Kui tahate veel näiteid sellest, kuidas vajadust kohaneda arvesse ei suudeta võtta, siis otsige nimekirja pankrotistunud või allakäigutrepil olevatest ettevõtetest (kasvõi Nokia).

Jah, komplekssus on paras peavalu, aga ühtlasi on see ka meie maailma võlu. On lõpmatu hulk võimalusi olla mittelineaarne. Vaadake kasvõi evolutsiooni: isegi parima fantaasia korral ei suudaks me mõelda välja nii erinevaid ja veidraid olevusi, mida evolutsioon on aja jooksul loonud.

Kuidas komplekssusega aga igapäevaselt toime tulla!? Alustada võiks selle mõistmisest ning kui olete jõudnud käesoleva reani, siis algus on juba tehtud. Täiendavalt võin veel öelda, et paremad arvutusvõimalused ja masinõppimine on iga päevaga üha enam võimaldamas ka reaalsemate mudelite loomist.